Jüri Talvet – Estonia

Jüri Talvet (n. 1945, Pärnu) a absolvit Filologie Engleză la Universitatea din Tartu în 1972 și și-a luat doctoratul la Universitatea St. Petersburg, în 1981. Din 1992 este șeful catedrei de literatură universală la Universitatea din Tartu.
A publicat atât poezie, cât și eseuri, cărțile acestuia fiind traduse în limbile engleză, spaniolă, franceză, română, catalană și italiană. În 1986, lui Talvet i-a fost acordat Premiul Anual de Literatură Estoniană pentru eseurile sale, în 1997 Premiul „Juhan Liiv” pentru poezie și în 2002 Premiul „Ivar Ivask” atât pentru pentru poezie, cât și pentru valoroasele lui eseuri.

Jüri Talvet (born in 1945, Pärnu) has graduated English Philology from Tartu University in 1972 and got his PhD at St. Petersburg University in 1981. He has been Chair Professor of World Literature at Tartu University since 1992.
As writer, he has published several books, both poetry and essays which were translated into English, Spanish, French, Romanian, Catalan and Italian. Talvet was awarded Estonian Annual Prize of Literature for his essays in 1986, the Juhan Liiv Prize of Poetry in 1997, and the Ivar Ivask’s Memorial Prize for both his poetry and essays in 2002.

KUS ELAB MÄLU

Paber on piiridega õhk
mis imeb endasse sõnu -
ei kindlam ega hapram
kui kiltkivitahvel või
elektronnärvidega ekraan.
Tuul tõukas akna valla.
Kelle käsi silitas tasa
magava lapse juukseid?
Mis võbelevaist okstest
udupiiskadest huultel
rohu hõikest oli kokku
pandud laulude laul?

Kiltkivist paberist kunst-
närvidest vaheseina taga
(kas sa julged?) elab mälu
(kas hakkasid juba mõtlema
pääsust, tagasiteest?) hoiab
unustusi sinu tänasegi
kõhkluse andestab

LÀ OÙ DEMEURE LA MÉMOIRE

Le papier est de l'air condensé
Qui absorbe les mots -
Pas moins fragile ou fugace
Que l'ardoise ou l’écran
Aux nerfs électroniques.
Le vent a fait trembler la fenêtre.
A qui appartient la main qui caressait doucement
Les cheveux de l’enfant endormi ?
Quelles branches agitées,
Quelle brume sur les lèvres de qui,
Quels signaux émis par l’herbe
Ont composé le Cantique des Cantiques ?

Derrière un mur d'ardoise,
De papier ou de nerfs artificiels
(Oseriez-vous le nier ?) la mémoire persiste
(Avez-vous déjà commencé
A dresser un plan d’évasion ?),
Elle préserve les choses oubliées, elle vous pardonne
Votre hésitation d’aujourd’hui.

(Translated by Athanase Vantchev de Thracy)

PENTAGONI TÄHTKUJUS

võib ainult igatseda senitundmatut mikroskoopi
lahkama bin ladeni aju (11.septembril 2001.a.
muutus see hädavajalikuks). bin laden on öö.
tezcatlipoca. seda laadi töö on pealegi ohtlik.
võib ära segada bushi ja bushmani saddami
ja stalini vurrud heebrea ja araabia tähed. kuigi
tähed siravad laotuses vankumatult ja põhjanael
otsekui tõotaks tungi tähendusteni. vähemalt
kui film lõppes ja tuli süttis – oh püha hollywood! –
nõretas kinolina verest. kes pagan nüüd seda
uuesti valgeks võõpama peabki?

DANS LA CONSTELLATION DU PENTAGONE

on ne fait que souhaiter un microscope encore inconnu qui permette
de faire la vivisection du cerveau de bin laden (le 11 septembre 2001
on a bien vu que c’était indispensable). bin laden est la nuit. tezcatlipoca.
en outre le travail comporte certains risques. on pourrait facilement confondre
bush et un bochiman la moustache de staline et celle de saddam
la graphie de l’hébreu et celle de l’arabe. bien que les astres continuent à briller
inaltérables au firmament et que l’étoile polaire semble induire
à la pénétration jusqu’au fin fond des significations. du moins
quand le film était fini et qu’on a rallumé les lumières —béni soit Hollywood !—
l’écran est apparu tout plein de sang. merde! à qui le tour maintenant
à qui reviendra-t-il de le blanchir à nouveau?

(Translated by Françoise Roy)

JÕULUD HIINAS

Mõni kohmitseb riisipõllul, mõni õngitseb kala.
Paksu laubatuka alt kuulatab Zhang Zhe
Euroopa ekspressionistliku draama valutuikeid.
Jangtsele pannakse päitseid pähe.
Kõiki tänavaid ja maju täidab naiste hea tuju
ja rõõmus meel: nad on ikka ilusamad
ja targemad ja mehed kuulavad neid ikka rohkem.
(Kas hakkab meestel varsti habe ja tarkuski
jälle kasvama?)
Pole vaja kuskile otsima minna sampot, kommunismi
ja graali – need pole muud kui alasti sõnad
mis põhja pakases ei pea kaua vastu.
Buddha ja Laozi seemned segunevad, ajavad
tõrjumatult võrseid läbi Mao paksu punase naha.
Videviku unenäohämus otsib naisesuu mu suud.
400 aasta tagant enne Kristust kaevatakse välja
sõjavankrid koos hobuste luukeredega,
aga nad ei lähe põrmugi kellelegi korda, ei loe
tõesti tuhkagi enam.

CHRISTMAS IN CHINA

Some labor in the rice paddy, some fish.
From under her heavy bangs Zhang Zhe listens
to the harsh rhythms of European
expressionist drama. The Yangtze is bridled.
Women’s laughter and cheerfulness fills all
streets and houses: they grow ever prettier
and wiser, and men listen to them more and more.
(Will this make men's beards begin again to grow,
and their wisdom?)
No need to journey in search of the Sampo, communism,
and the Grail – they are only naked words
that cannot long survive in Nordic frost.
The seeds of Buddha and Lao-tzu, planted
in the thick red skin of Mao, sprout and twine.
In a dusky dream a woman’s mouth seeks mine.
Buried since 400 B.C., war carriages
with horses’ skeletons are unearthed,
but no one cares about them, they really
matter now to no one.

SUVI KODUMAAL

See Lutsifer, see Kerberos, see tsaar, see
naabrimees – terashambaid kümme rivi, igaks
ööks ja igaks päevaks valmis pandud uus mask –,
see kes eal ei maga, kõikide maskide taga
silmitus kolbas suu, Minotauros, kes järab
neitseid, aga lohutust ei saa, kel süda mädaneb
– ons igavene ta?

Koban taskuid, segi läinud on retseptid – kuhu
said agape ja eros ja kuhu pistsin philose?
Kõigil tähtaeg ammu möödas, ükski ei kõlba!

Vastust pole, ent eile oma taevas kihutamas ringi
taas pääsukesi nägin, tillukesi suvekilde lõunast,
öösel aga vist sina, ema, seisatama panid
paigas kõrgemas mind, mägedes, kust vaatepiir
valgusega silmi lõi:

männivaigu ja kuuseokaste,
lume, kodu ja nimetu maa lõhna hingan.

SUMMER IN THE HOMELAND

This Lucifer, this Cerberus, this tsar, this
neighbor man – ten rows of steel teeth, a mask
renewed each night and each day –
this one who never sleeps, behind all masks
his mouth in his eyeless skull, a Minotaur who
consumes virgins, but has no comfort, whose heart festers
– is he eternal?

I pat my pockets, my prescriptions all in a mess –
where are agape and eros and where did I put philos?
All the expiration dates passed long ago, nothing is fresh!

No answer, but yesterday in the sky I saw
swallows again, tiny splinters of summer from the south,
and at night perhaps you, mother, led me upward
to a higher place, in the mountains where the horizon
offered my eyes light:

I breath the smell of pine sap and fir needles,
of snow, home, and an unnamed country.

(Translated by the author and H. L. Hix)